Pääsemine

Olen viimasel ajal mõelnud, kas patust pääsemist, igavesse ellu pääsemist, võib ikka võrrelda mistahes maisest hädast pääsemisega. Jõudnud raamatu „Võit Kristuses“ kuuenda peatükini, tulin järeldusele, et siiski võib küll. Seal on nimelt pealkiri „Päästmine – lõpetatud tegu ja jätkuv protsess“. Paistab, et pääsemiseks tuleb ikka tegusid ka teha. Usutegusid nimelt. Selliseid tegusid, mis pääsemist kinnitavad. Nagu autor kirjutab: „… usuteod – need on teod, mis ilmuvad meie ellu Jumala armu vastuvõtmise tulemusena.“ (Liversidge 2010: lk 35) Kui inimesel on usku pääsemisse, siis teeb ta tegusid, mis viivad pääsemise poole ja ei tee neid tegusid, mis viivad vastassuunas.

Heaks maisest hädast pääsemise näiteks on torm ja laevahukk Pauluse teekonnal Rooma, mis on kirja pandud Piiblis Apostlite tegude raamatu 27. peatükis. Noppisin punkthaaval välja, milliseid tegusid selle pääsemise käigus tehakse. Osad teod on mõistlikud ja osad teod ebamõistlikud, aga pääsetakse ikka. Usku paistab olevat kogu sellest seltskonnast ainult Paulusel, ülejäänud lihtsalt kuulavad Pauluse sõna, sest ega muud ei jäägi üle. Või kas võib seda mõningast Pauluse sõnade kuulda võtmist ka usuks pidada? Igal juhul on see suurepärane näide sellest, kuidas inimesed hädas toimivad, olgu siis üksi või karjakaupa.

Teod, mida hukkuval laeval tehakse pärast seda, kui Paulus on pidanud julgustava kõne ja kinnitanud, et „ükski hing teie seast ei hukku.“ (salm 22):

1. Kui öösel avastatakse, et lähenetakse maale, siis heidetakse välja neli ankrut ning jäädakse ootama päevavalgust, et mitte pimedas karidele sõita.

2. Osad laevamehed püüavad päästepaadiga omapead laevalt põgeneda.

3. Pauluse sõnade peale takistavad pealik ja sõdurid laevameeste põgenemist.

4. Inimestel ei ole tahtmist süüa.

5. Neljateistkümnendal päeval (!) läheb inimestel Pauluse julgustavatest sõnadest meeleolu paremaks ning nad hakkavad sööma.

6. Vili heidetakse merre, et laeva kergendada.

7. Kui läheb valgeks ja nähakse maad, leitakse sobiva rannaga laht, kuhu laeva ajada.

8. Liigutakse laevaga ranna poole.

9. Kui laev jääb liivaseljakule kinni, võtavad sõdurid nõuks vangid ära tappa, et nood ei pääseks ujudes põgenema.

10. Pealik takistab sõduritel vangide tapmist.

11. Kes oskavad ujuda, peavad vette hüppama ja ujudes maale jõudma, ülejäänud järgnevad neile laudadel või laevarusudel.

Meiega on lugu nii, et meile on küll pääsemine garanteeritud, aga me oleme alles tormisel merel. Miks me võime aga öelda olevikus, et me oleme päästetud, tuleneb sellest, et Jumala jaoks minevikku ja tulevikku ei eksisteeri, Temal on ainult olevik ja seal me oleme päästetud.

Allikas:

Liversidge, B. (2010). „Võit Jeesuses“ AKEL

Laula õiget laulu

Vaatasin eile natuke Eesti otsib superstaari lavatagust saadet. Üks huviäratavamaid osi selles ongi minu jaoks lõpuosa, kus saab teada, milliseid laule staarihakatised järgmises otsesaates laulavad ning igaüks neist ennustab, kes ja miks järgmisel korral välja võiks langeda. Pakutavad põhjused on sageli humoorikad, sest no mis peent arvustust üks noor inimene siis ikka teise noore inimese kohta kaamera ees oskab esitada, pealegi ei näe nemad üksteist nii, nagu televaataja neid näeb.

Mina televaatajana nägin enda arvates seekord ära, kes ja miks välja võib langeda. Välja langemise ohtu satuvad need, kes laulavad vale laulu. Muud vahet ei ole, sest nad on ju kõik tugevad lauljad. Ega kehvi finaali ei valitud. Kehvad jäid välja ning suur hulk tugevaid lauljaid, kes tegelikult finaali pääsenutest oskuste ja ande poolest sugugi viletsamad ei ole, jäi samuti välja.

Hale on vaadata inimest, kes laulab vale laulu. Samas ei oska talle enamasti öelda ka, milline see õige laul peaks olema, sest selle peab ta ise avastama.

Kus selles jutus vaimulik mõte on? Aga vaat ei ütle! Selle peate ka ise avastama. :)

Patt ja õigeksmõistmine

Hakkasin nüüd ka lugema viimase aja kuuma raamatut „Võit Jeesuses“. Selle esimese peatüki alguses suunatakse inimene kõigepealt läbi lugema rooma kirja viiendat peatükki, mille salm 18 ütleb:

„Nõnda siis, nagu ühe üleastumise läbi tuli kõigile inimestele surmamõistmine, nii on ka selle ühe õigusteo läbi kõigile inimestele saanud õigekssaamine eluks.“ (Rm. 5,18)

Selle ühe üleastumise teostas esimene inimene, Aadam. Tema kaudu on nüüd „…patt tulnud maailma ja patu kaudu surm, nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse“ (Rm 5,12). Seega on patt tunginud ka nendesse inimestesse, kes ei ole tegelikult veel pattu teinud ega isegi ühtegi patust mõtet mõelnud. Kas selliseid inimesi on? Ma arvan, et vastsündinud võiksid küll sellesse kategooriasse kuuluda. Kui lapsele saab osaks midagi kurja, siis küsitakse meeleheites, et mida halba see lapsuke tegi, et teda niisugune saatus tabas. Vastus on loomulikult, et ei teinudki midagi. Lihtsalt patt on tunginud kõikidesse inimestesse esimese inimese kaudu, me saame paratamatult kõik sellest osa, tegudest olenemata.

Selle ühe õigusteo, millest salm 18 kirjutab, teostas Jeesus. Selle tõttu on iga inimene saanud õigeksmõistmise Jumala ees. Ehk siis niisuguse oleku, kus pattu ei arvestata, seda nagu polekski üldse olemas. Selle saavad samuti kõik inimesed. Kaasa arvatud need, kes on oma elus teinud ainult halba ja mitte midagi head. Kas selliseid inimesi on? Ma tegelikult ei usu, et on. Isegi röövlijõugu liikmed teevad vähemalt üksteisele head, muidu see jõuk ju koos ei püsikski. Kui oleks olemas inimene, kes on teinud kogu elu ainult halba, siis temagi võib saada õigeks mõistetud, sest õigeksmõistmine on talle Jeesuse tõttu garanteeritud, tegudest olenemata.

Patu ja õigeksmõistmise erinevus muuhulgas on selles, et patt on tunginud inimesesse, aga õigeksmõistmine saab inimese omaks. Patt on tulnud vägisi nagu haigus, õigeksmõistmine tuleb vastu võtta nagu kingitus. See ongi põhjus, miks kõik inimesed on patused, aga kõik inimesed õigeks mõistetud ei saa. Õigeksmõistmise vastuvõtmine on inimeste jaoks miskipärast kohutavalt keeruline.

Liversidge, B. (2010). „Võit Jeesuses“ AKEL