Mõtteid haakristist

Kõndisin tänaval ja märkasin korraga enda ees kõnniteele joonistatud haakristi. „No miks ikka veel!?“ oli esimene mõte. Miks joonistatakse tänapäeval väikelinna kõnniteele haakrist?

Ma arvan teadvat, miks minu põlvkonna lapsed ja noored haakriste joonistasid, sest ma ise joonistasin ka. (Lisan igaks juhuks vahemärkusena juurde, et ma ei kasvanud kristlikus perekonnas). Esiteks me nägime seda kujundit televiisorist üsna sageli, sest filmid ja dokumentaalsaated kõnelesid peamiselt Suurest Isamaasõjast, milles fašistidel oli oluline osa. Erilist põnevust ja ka romantikat lisasid välismaa filmid, näiteks „Kaalul on rohkem kui elu.“ Teiseks oli see kujund lapse jaoks omamoodi põnev, sest teda ei ole niisama lihtne joonistada, natuke peab mõtlema. Eriti tore oli tõmmata neid konkse matemaatikavihikust välja tõmmatud ruudulisele paberilehele. Kolmandaks sai selle abil välja elada emapiimaga kaasa antud protestimeelsust nõukogude korra vastu. Neljandaks oli ta omamoodi põnev „välismaa värk“ nagu muud välismaa asjad, mida nõukogude koolilaps naljalt käega katsuda ei saanud ega tohtinud.

Ma ei mäleta, et haakristide joonistamisest kellelegi mingit pahandust oleks tulnud. Sellesse teemasse ei suhtutud sugugi nii emotsionaalselt kui praegusel ajal mõnel pool suhtutakse. Tol ajal tehti paanikat pigem USA sümboolika pärast. Eks me joonistasime viisnurki ka, sest neid oli samuti põnev joonistada. Ma ei teagi, kas need olid nõukogude või Ameerika viisnurgad, mida me joonistasime. Sirpi ja vasarat proovisime ka joonistada, aga seda ei olnud hea joonistada, ei tulnud ilus välja. Tundub, et haakrist ja viisnurk töötavad sümbolitena hästi, sest neid on hea joonistada. Ristiusu sümboliks olevat risti on ka hea joonistada.

Meie jaoks oli fašism midagi, mis minevikus oli ja nüüd enam ei ole. Ta oli paha, nii meile öeldi ja me uskusime seda. Kui sain nooreks täiskasvanuks, hakati asjadest teistmoodi rääkima ning öeldi, et kommunism on samuti paha, vaat et isegi veel suurem paha kui fašism. Selgus ka, et fašism ei olegi tegelikult päriselt kadunud. Eestis ripub kogu aeg üleval küsimus: miks fašism on rahvusvaheliselt hukka mõistetud, aga kommunism mitte? Eesti kannatas kommunismi pärast rohkem, kui fašismi pärast. Esineb muidugi igasuguseid mälestusi, kuid üldiselt näivad vanemad inimesed pidavat saksa okupatsiooni leebemaks kui nõukogude okupatsiooni. Saksa sõdurid olevat käitunud viisakamalt, mäletab minu ema, kes oli tol ajal 11-13-aastane. Selline suhtumine paistab välja ka Sofi Oksaneni raamatust „Puhastus“.

Mis siis toimub praegu ja miks joonistatakse kaasajal väikelinna kõnniteele haakrist? Võib-olla tõesti ainult sellepärast, et see on põnev kujund, mida on tore joonistada. Aga võib-olla on asi selles, et fašism ei ole saanud Eestis võimalust oma kurjust lõpuni näidata. Võib-olla seetõttu on tal siiani säilinud mingi romantiline aura. Et asjad oleksid meie maal võinud olla äkki paremini, kui Hitler oleks sõja võitnud? Me ei tea seda.

Me elame praegu kurjal maal (planeedil), kuid Jeesus on meie jaoks juba valmistanud maa, kus kurjust enam ei ole. Selle maa saame me kätte tulevikus. Jumal on andnud enda loodud olevustele, nii inimestele kui inglitele, võimaluse ja vabaduse oma peaga mõelda ja ise endale armastuse, austuse ja imetluse objekti valida. See vabadus ja võimalus säilivad ka uuel maal. Ometi tahab Looja olla kindel, et keegi ei hakka seal enam vana kurja maad kuidagi romantiliselt taga igatsema, kurjale osaks saanud karistuse õigluses kahtlema ning mõnuledes kurjuse sümboleid joonistama. Just seetõttu antaksegi kurjusele praegu vaba voli tegutseda. Nii inimesed kui inglid peavad nägema, milleks kõigeks kurjus võimeline on. See on minu jaoks ainus rahuldav vastus küsimusele, miks Jumal lubab juhtuda midagi sellist, nagu juhtus Norras. See on põhjus, miks Jumal lubab juhtuda halbadel asjadel meie kõigi elus. Ta ei naudi seda, aga see on ainus demokraatlik võimalus kurjuse taastekkimist tulevikus välistada. Jumal on demokraat, meeldib see meile või mitte.

Kuninglik laulatus

Kui 29. aprillil laulatati prints William ja Kate Middleton, siis mina olin see inimene, kes kogu tseremoonia algusest lõpuni ETV pealt ära vaatas. Olen kuidagi vaikselt nakatunud mingisse briti-vaimustusse. Suuremad doosid sain muidugi kaks aastat tagasi Londonis käies ning televiisorist sarja „Südameasi“ vaadates, rääkimata kaugelt üle prahi BBC dokumentaalfilmidest ja komöödiaseriaalidest. Mulle oli huvitav kuulata kommentaatorite juttu ning jälgida seda, kuidas üks kuninglik tseremoonia üldse käib. Laulatusele eesti keelse tõlke peale lugemine oli minu meelest ülearune ja häiriv, oleks tahtnud osalejate endi häält ja intonatsiooni kuulata.

Minu meelest on hea, et briti kuninglik perekond olemas on ja et üldse veel mõned kuningriigid olemas on. Ma mõistan, et see on koormaks maksumaksjatele, aga võib-olla on asi seda väärt. Kuninglike tseremooniate jälgimine annab meie aja inimesele mingi nägemuse pühadusest. Enamik eestlasi ei käi üldse kirikus ning ka kirikud ei ole tänapäeval enam päris need. Meie ajal peetakse lugu lihtsatest kirikutest, kus inimene tunneb end koduselt. See pole sugugi halb, see on pisut teistmoodi pühadus, aga hea on näha mõnikord ka midagi tõeliselt suurt, kus kõik on väga täpselt paigas. Kuninglikul laulatusel osaleja peab tõepoolest panema selga täpselt etiketile vastavad riided, tulema kohale täpselt tema jaoks ette nähtud ajal, ootama kannatlikult tseremoonia algust ja pidama igal hetkel meeles, kus ta viibib. Oma isiklikud soovid tuleb selleks ajaks unustada. Oma isiklikud soovid tuleb unustada ka naisel, kes printsiga abiellub. Tema elu ei ole nüüdsest peale kunagi enam endine. Ta on selle osa ise valinud ja seda tuleb nüüd väärikalt täita.

Kuninglik laulatus annab pisut aimu sellest, mis võib toimuda taevases troonisaalis ning millest kõneleb tähendamissõna kuninglikust pulmapeost (Mt. 22,1-14) ja mida tähendab valge rüü, mis sümboliseerib päästet. Miks me oleme harjunud seda valget rüüd ette kujutama isikupäratu avara hõlstina? Kui taevas saavad kõik kunagi endale valged rüüd, siis võibolla ongi see igaühe jaoks spetsiaalselt disainitud pruutkleit või ülikond.

Kuningliku perekonna kallal saab muidugi viriseda, sest nemadki on ekslikud inimesed, kuid neist saab mõelda ka kui oma rahva teenritest. Lõppude lõpuks on nad ju tähelepanu keskpunktis olemise tõttu ilma jäänud suurest osast isiklikust vabadusest. Kuninganna Elisabeth II võiks aga oma väärikuse ja tarkuse tõttu olla eeskujuks igale juhile.

Teeniv kogudus

Vahva teoga on hakkama saanud see 55-aastane töötu Urmas! Jah, see sama, kellest kõneles 27. aprilli „Pealtnägija“ viimane lõik. Ta valis ajalehe „Äripäev“ koostatud rikaste TOP-i nimekirja eesotsast välja 22 inimest. Neile inimestele saatis ta kirja, milles tutvustas ennast ja oma keerulist majanduslikku olukorda. Ta ei palunud neilt otseselt raha, kuid avaldas lootust saada nende juures tööd. Ta kirjutas ka vajadusest soetada endale 300 eurot maksev kummipaat, tänu millele oleks võimalik ennast kalapüügiga ära elatada.

Saatest selgub, et tema kirjadele vastas isiklikult vaid 5 inimest. Võimalik, et osade eest vastas sekretär. Vastused sisaldasid viisakat äraütlemist stiilis „hetkel ei ole võimalik“. Üks kirjasaaja nõustus oma eitavat vastust ka telekaamera ees kommenteerima. Siiski oli ka üks inimene, kes leidis abistamise olevat võimaliku. See oli Eesti mereagentuuri omanik Galina Ignatenko, vene keelt kõnelev kena daam, kelle ettevõte kandis Urmase pangaarvele 200 eurot. See on üsna halastaja samaarlase loo (Luuka 10, 30-37) moodi, eks ole? Urmas leidis omalt poolt raha juurde ning ostiski kummipaadi ära.

Tõeliselt vahva mees, ma ütlen! Seetõttu, et ta suutis niimoodi abi küsida ning nii vahvalt ja väärikalt esineda. Abi on vaja küsida. Mitte ainult selle pärast, et abi on vaja, vaid ka selle pärast, et anda abistajatele võimalus. Ümberringi on olemas inimesi, kes tahaksid aidata, aga ei oska, ei tea, ei julge ennast ise appi pakkuda. Noored inimesed võibolla ei oskagi ennast määratleda abistajana, sest keegi pole neilt kunagi neile arusaadaval ja vastuvõetaval moel abi palunud.

Ma tean, et rikkad saavad sageli abipalvekirju ja tavaliselt küsitakse raha. Kas keegi on aga pöördunud koguduste poole abi saamiseks? Kogudustelt reeglina ei ole mõtet raha küsida, sest nad elatuvad isegi peamiselt oma liikmete annetustest ning sageli tulevad vaevu oma majanduskulude katmisega toime. Küll aga võiksid kogudused osutada mingit muud abi, teenivat abi.

Ma ei tea, kas meie koguduse pastor on saanud kirju abipalvetega, aga ilmselt mitte, sest ta oleks nendest rääkinud. Pigem tean vastupidist. Nimelt oli meie kogudusel jõuluprojekt, mis nägi ette ühele perekonnale majandusliku abi osutamist. Pastor otsis abivajavat perekonda taga mööda sotsiaalameteid, aga ei leidnud. Kõik abivajajad ei jõua sotsiaalametkondadeni. Koguduse liikmed oleksid pidanud neid ise otsima oma lähiümbrusest. Aga siin tulebki mängu see potentsiaalse abistaja kartus – kas ma tohin määratleda abivajajana inimest, kes ise ei ole abi küsinud? Kas ma sellega äkki ei alanda teda? Ta on ju ise toime tulla tahtev inimene, ta ei leba abitult maas nagu teekäija halastaja samaarlase loos.

Kutsun abivajajaid üles „kapist välja tulema“ ning abi saamiseks koguduste poole pöörduma. Kogudused teavad väga hästi, et nad on kutsutud teenima. Igas koguduses tõuseb keegi aeg-ajalt üles ja ütleb, et „me peaksime midagi tegema meid ümbritseva kogukonna heaks!“ Teised innustuvad sellest ja mõned pakuvad välja ideid, mispeale kolmandad ütlevad, et „seda juba tehakse“ ja „seda me ei saa teha“ ning sinnapaika see asi jälle jääbki. Me ei oska aidata, kui abi ei paluta. Abivajajad, päästke kristlikud (?) kogudused „oma naba imetlemisest“ ja hoolitsemast „oma isikliku tagumiku taevassesaamise“ (McLaren 2006: lk 124) eest ning sundige nad ühiskonda teenima! See oleks tõeliselt väärt abi kogudustele! Ma ei taha kedagi solvata, aga ma olen märganud, et kogudused kalduvad vajama sedalaadi abi.

Tõenäoliselt ei saa ka kogudused kõigile abipalvetele positiivselt vastata. Galina Ignatenko kõneles „Pealtnägijas“, et tema ettevõttele tuleb sageli kirju abivajajatelt, kuid mitte igaühte ei peeta vajalikuks aidata. Selle saate kangelane valiti välja mõistmise tõttu, et 55-aastaselt on tõesti raske tööd leida. Ka kogudus mõtleb kindlasti enne järele, kui kellelegi appi tõttab ning abistab võibolla teisel moel kui esialgu oodati. Kogudustel on omad põhimõtted ja vaated elule. Palve ja Piibel aitavad otsustada.

Täitsa huvitav oleks näha, mis juhtuks, kui keegi saadaks oma abipalve 22-le kogudusele. Et viis kogudust vastab ning reaalset abi annab üks kogudus, kus on vene keelt kõnelev naispastor? :)

Allikad:

McLaren, B.D. (2006). „Uutmoodi kristlane“. Tallinn: Allika

Rozental, V. (2011). „Töötu mees küsis kirja teel abi 22 miljonärilt“. [28. aprill 2011] http://www.ap3.ee/article/2011/4/28/tootu-mees-kusis-kirja-teel-abi-22-miljonarilt

ETV saade "Pealtnägija" 27.04.2011http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=116413

Pääsemine

Olen viimasel ajal mõelnud, kas patust pääsemist, igavesse ellu pääsemist, võib ikka võrrelda mistahes maisest hädast pääsemisega. Jõudnud raamatu „Võit Kristuses“ kuuenda peatükini, tulin järeldusele, et siiski võib küll. Seal on nimelt pealkiri „Päästmine – lõpetatud tegu ja jätkuv protsess“. Paistab, et pääsemiseks tuleb ikka tegusid ka teha. Usutegusid nimelt. Selliseid tegusid, mis pääsemist kinnitavad. Nagu autor kirjutab: „… usuteod – need on teod, mis ilmuvad meie ellu Jumala armu vastuvõtmise tulemusena.“ (Liversidge 2010: lk 35) Kui inimesel on usku pääsemisse, siis teeb ta tegusid, mis viivad pääsemise poole ja ei tee neid tegusid, mis viivad vastassuunas.

Heaks maisest hädast pääsemise näiteks on torm ja laevahukk Pauluse teekonnal Rooma, mis on kirja pandud Piiblis Apostlite tegude raamatu 27. peatükis. Noppisin punkthaaval välja, milliseid tegusid selle pääsemise käigus tehakse. Osad teod on mõistlikud ja osad teod ebamõistlikud, aga pääsetakse ikka. Usku paistab olevat kogu sellest seltskonnast ainult Paulusel, ülejäänud lihtsalt kuulavad Pauluse sõna, sest ega muud ei jäägi üle. Või kas võib seda mõningast Pauluse sõnade kuulda võtmist ka usuks pidada? Igal juhul on see suurepärane näide sellest, kuidas inimesed hädas toimivad, olgu siis üksi või karjakaupa.

Teod, mida hukkuval laeval tehakse pärast seda, kui Paulus on pidanud julgustava kõne ja kinnitanud, et „ükski hing teie seast ei hukku.“ (salm 22):

1. Kui öösel avastatakse, et lähenetakse maale, siis heidetakse välja neli ankrut ning jäädakse ootama päevavalgust, et mitte pimedas karidele sõita.

2. Osad laevamehed püüavad päästepaadiga omapead laevalt põgeneda.

3. Pauluse sõnade peale takistavad pealik ja sõdurid laevameeste põgenemist.

4. Inimestel ei ole tahtmist süüa.

5. Neljateistkümnendal päeval (!) läheb inimestel Pauluse julgustavatest sõnadest meeleolu paremaks ning nad hakkavad sööma.

6. Vili heidetakse merre, et laeva kergendada.

7. Kui läheb valgeks ja nähakse maad, leitakse sobiva rannaga laht, kuhu laeva ajada.

8. Liigutakse laevaga ranna poole.

9. Kui laev jääb liivaseljakule kinni, võtavad sõdurid nõuks vangid ära tappa, et nood ei pääseks ujudes põgenema.

10. Pealik takistab sõduritel vangide tapmist.

11. Kes oskavad ujuda, peavad vette hüppama ja ujudes maale jõudma, ülejäänud järgnevad neile laudadel või laevarusudel.

Meiega on lugu nii, et meile on küll pääsemine garanteeritud, aga me oleme alles tormisel merel. Miks me võime aga öelda olevikus, et me oleme päästetud, tuleneb sellest, et Jumala jaoks minevikku ja tulevikku ei eksisteeri, Temal on ainult olevik ja seal me oleme päästetud.

Allikas:

Liversidge, B. (2010). „Võit Jeesuses“ AKEL