Kõnelesin eile kirikus vaimuandidest. Need on Piiblis üles loetletud 1. Kor. 12, 8-10. Üks seal esitatud andidest on võime eristada vaime. Mina sellest suurt midagi ei tea, keskendusin peamiselt sellisele vaimuandele nagu usk. Peale jutlust pöördus üks kuulaja minu poole ja rääkis järgmise loo:
Üks usklik ema tahtis teada, kas tema pojal diagnoositud vaimuhaigus on ikka tegelikult vaimuhaigus või on teda vaevamas hoopis kuri vaim. Need on nimelt täiesti erinevad asjad. Kuri vaim ravimisele ei allu, tema tuleb Jeesuse nime kasutades inimesest välja ajada. Tundub väga müstiline nende jaoks, kes selle teemaga kokku puutunud ei ole, kuid meil pole mingit alust arvata, et kurjad vaimud inimeste kiusamise tänapäeval maha on jätnud, kui Piibel ju ometigi nendest kirjutab. Näiteks Luuka 4, 31-37, kus Jeesus ajab inimesest välja rüveda vaimu, ning neid kirjakohti on veel. Eelpool nimetatud ema teadis Eestis ühte meest omavat võimet eristada vaime. Ta pöördus abipalvega selle inimese poole, et ta tuleks ja vaataks, kas tema pojas on kuri vaim või mitte. Too aga olnud uhke ja öelnud, et tema ei tule kusagile, kuhu Jumal teda ei kutsu. Ja ei tulnudki. Ühe tavalise naise abipalvele ei olnud ta tahtlik reageerima.
Ma ei tea küll suurt midagi vaimudest ja vaimude eristajatest, aga nii palju olen ma evangeeliumeid lugedes aru saanud, et ühe tavalise inimese abipalve ongi Jumala kutse. Mistõttu ma kahtlen, kas see vaimude eristaja oli ikka saanud oma anni Jumalalt või kas tal seda andi üldse oli. Igatahes sobib see lugu suurepäraselt illustreerima tähendamissõna viimsest kohtust Matteuse evangeeliumi 25. peatükis.
No comments:
Post a Comment