Patt ja õigeksmõistmine

Hakkasin nüüd ka lugema viimase aja kuuma raamatut „Võit Jeesuses“. Selle esimese peatüki alguses suunatakse inimene kõigepealt läbi lugema rooma kirja viiendat peatükki, mille salm 18 ütleb:

„Nõnda siis, nagu ühe üleastumise läbi tuli kõigile inimestele surmamõistmine, nii on ka selle ühe õigusteo läbi kõigile inimestele saanud õigekssaamine eluks.“ (Rm. 5,18)

Selle ühe üleastumise teostas esimene inimene, Aadam. Tema kaudu on nüüd „…patt tulnud maailma ja patu kaudu surm, nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse“ (Rm 5,12). Seega on patt tunginud ka nendesse inimestesse, kes ei ole tegelikult veel pattu teinud ega isegi ühtegi patust mõtet mõelnud. Kas selliseid inimesi on? Ma arvan, et vastsündinud võiksid küll sellesse kategooriasse kuuluda. Kui lapsele saab osaks midagi kurja, siis küsitakse meeleheites, et mida halba see lapsuke tegi, et teda niisugune saatus tabas. Vastus on loomulikult, et ei teinudki midagi. Lihtsalt patt on tunginud kõikidesse inimestesse esimese inimese kaudu, me saame paratamatult kõik sellest osa, tegudest olenemata.

Selle ühe õigusteo, millest salm 18 kirjutab, teostas Jeesus. Selle tõttu on iga inimene saanud õigeksmõistmise Jumala ees. Ehk siis niisuguse oleku, kus pattu ei arvestata, seda nagu polekski üldse olemas. Selle saavad samuti kõik inimesed. Kaasa arvatud need, kes on oma elus teinud ainult halba ja mitte midagi head. Kas selliseid inimesi on? Ma tegelikult ei usu, et on. Isegi röövlijõugu liikmed teevad vähemalt üksteisele head, muidu see jõuk ju koos ei püsikski. Kui oleks olemas inimene, kes on teinud kogu elu ainult halba, siis temagi võib saada õigeks mõistetud, sest õigeksmõistmine on talle Jeesuse tõttu garanteeritud, tegudest olenemata.

Patu ja õigeksmõistmise erinevus muuhulgas on selles, et patt on tunginud inimesesse, aga õigeksmõistmine saab inimese omaks. Patt on tulnud vägisi nagu haigus, õigeksmõistmine tuleb vastu võtta nagu kingitus. See ongi põhjus, miks kõik inimesed on patused, aga kõik inimesed õigeks mõistetud ei saa. Õigeksmõistmise vastuvõtmine on inimeste jaoks miskipärast kohutavalt keeruline.

Liversidge, B. (2010). „Võit Jeesuses“ AKEL

Teeniv alistumine

Veel natuke mõtteid sellest, kuidas tavalise inimese abipalve täitmine on Jumala teenimine. John Ortberg on toonud sel teemal välja ühe koomilisevõitu isikliku läbielu. Midagi sarnast võib meist igaühega juhtuda.

„Eelmisel kuul istusin oma kontoris ja kirjutasin jutlust teenimise teemal. Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle (Mt. 25,49). Oli parajasti keskkooliõpilaste koolivaheaeg. Minu tütar, kes oli parajasti kodus kokkamas, helistas mulle. Menüüs oli minu lemmiktoit – pardipraad. Ta teatas: „Isa, oleks vaja, et sa sõidaksid poest läbi ja ostaksid mõned olulised toiduained!“ Minu vastus kõlas: „Ei, pole võimalik. Ma pean kirjutama tähtsa jutluse sellest, kuidas teisi teenida. Pean veenma oma kuulajaid jätma kõrvale omaenese plaanid ja pühenduma teiste aitamisele… Mul pole aega poodi minna, miks sa ei saa seda ise teha?““ (Ortberg 2008: lk 124)

On ju naljakas? :D

Minu meelest on suurepärane, kui inimene suudab enda kohta sellised asjad välja tuua, enda üle naerda. Ei saa ju ometi kogu aeg halada selle üle, kui hirmus patune ma olen. Sellised me lihtsalt olemegi.

Allikas:

Ortberg, J. (2008). „Jumal on lähemal, kui sa arvad“. Tallinn: Allika

Jeesus Kristus ja Pipi Pikksukk

Lugesin Johannese evangeeliumit ning avastasin, et Jeesus räägib kohati ikka täitsa imelikku juttu. Konkreetselt Joh. 8, 17-18: „Ja peale selle on ka teie Seadusesse kirjutatud, et kahe inimese tunnistus on õige. Mina ise olen tunnistajaks enese kohta ning minu kohta tunnistab Isa, kes minu on saatnud.“

See on juriidilises mõttes sama naljakas nagu Pipi Pikksuka jutt: „Mina olen laps, ja see siin on minu kodu, niisiis on see lastekodu.“ (Lindgren 1988: lk 29) Mida mina nüüd siis niisuguse Jeesusega peale peaksin hakkama?

Õnneks on minust targemad inimesed enne mind asjasse süvenenud. Tsitaat C.S. Lewis’ilt: „Inimene, kes on ainult inimene ja kes ütleb selliseid sõnu nagu Jeesus, ei saaks olla suur moraaliõpetaja. Ta oleks kas vaimuhaige – samal tasandil inimesega, kes väidab, et ta on kooreta keedetud muna – või oleks ta Kurat ise. Te peate tegema valiku. Kas see mees oli ja on Jumala Poeg, vaimuhaige või midagi veel hullemat. Te võite pista ta trellide taha kui hullu, te võite sülitada Tema peale ja tappa Ta kui deemoni, või te võite langeda Tema jalge ette ning nimetada Teda Issandaks Jumalaks. Ainult ärgem tulgem välja mingi üleoleva mõttetusega, nagu oleks Ta ainult inimene ja suur õpetaja. Seda võimalust pole Ta meile jätnud. Ta pole kavatsenudki seda teha.“ (Lewis 1992: lk 34-35)

Allikad:

Lewis, C.S. (1992) „Lihtsalt kristlus“. Logos

Lindgren, A. (1988) „Pipi Pikksukk“. Tallinn: Eesti Raamat

Kuri vaim ja libaekspert

Kõnelesin eile kirikus vaimuandidest. Need on Piiblis üles loetletud 1. Kor. 12, 8-10. Üks seal esitatud andidest on võime eristada vaime. Mina sellest suurt midagi ei tea, keskendusin peamiselt sellisele vaimuandele nagu usk. Peale jutlust pöördus üks kuulaja minu poole ja rääkis järgmise loo:

Üks usklik ema tahtis teada, kas tema pojal diagnoositud vaimuhaigus on ikka tegelikult vaimuhaigus või on teda vaevamas hoopis kuri vaim. Need on nimelt täiesti erinevad asjad. Kuri vaim ravimisele ei allu, tema tuleb Jeesuse nime kasutades inimesest välja ajada. Tundub väga müstiline nende jaoks, kes selle teemaga kokku puutunud ei ole, kuid meil pole mingit alust arvata, et kurjad vaimud inimeste kiusamise tänapäeval maha on jätnud, kui Piibel ju ometigi nendest kirjutab. Näiteks Luuka 4, 31-37, kus Jeesus ajab inimesest välja rüveda vaimu, ning neid kirjakohti on veel. Eelpool nimetatud ema teadis Eestis ühte meest omavat võimet eristada vaime. Ta pöördus abipalvega selle inimese poole, et ta tuleks ja vaataks, kas tema pojas on kuri vaim või mitte. Too aga olnud uhke ja öelnud, et tema ei tule kusagile, kuhu Jumal teda ei kutsu. Ja ei tulnudki. Ühe tavalise naise abipalvele ei olnud ta tahtlik reageerima.

Ma ei tea küll suurt midagi vaimudest ja vaimude eristajatest, aga nii palju olen ma evangeeliumeid lugedes aru saanud, et ühe tavalise inimese abipalve ongi Jumala kutse. Mistõttu ma kahtlen, kas see vaimude eristaja oli ikka saanud oma anni Jumalalt või kas tal seda andi üldse oli. Igatahes sobib see lugu suurepäraselt illustreerima tähendamissõna viimsest kohtust Matteuse evangeeliumi 25. peatükis.

Ülestõusmine ja elu

Ka tänapäeval on surnute ülestõusmisesse uskujate hulgas neid, kes on ülearu mures selle üle, milline ihu ülestõusmisel saadakse. Nad pelgavad anda korraldust surnukeha tuhastamiseks või loovutada elundeid siirdamiseks, justkui ei oleks loovutatut või tuhastatut võimalik enam taastada. Ma olen nõus, et mõlemad ettevõtmised on keskmise inimese jaoks võõrastavad, kuid ülestõusmist nad küll kuidagi sega. Paulus kirjutab kirjas korintlastele: „Ja see, mida sa külvad – sa ei külva seda ihu, mis peab tõusma, vaid palja iva, olgu see siis nisu või mingi muu vili. Aga Jumal annab talle ihu, nõnda nagu ta on tahtnud, ning igale seemnele tema eriomase ihu.“ (1Kor 15, 37-38) „…maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles.“ (1. Kor. 15,44) Nii nagu pead kandva viljakõrre kasvatamiseks pole vaja toppida mulda tervet samasugust pead kandvat viljakõrt, nii ei pea ka maetav ihu olema „täiuslik“. Seda ta ju nagunii ei ole. See, mis üles äratatakse, on igal juhul hoopis midagi muud, kuigi inimene on välimuse järgi endiselt äratuntav („igale seemnele tema eriomase ihu“). Ärge muretsege, Jumalal on taevastes andmebaasides backup’id olemas.

Mida põrgut?

Paistab, et põrgu teema on midagi sellist, mille suhtes isegi ühe ja sama konfessiooni kristlased eriarvamusel saavad olla. Ühed usuvad põrgut kui paika, kus päästmata hinged igavesti piinlevad ja teised ei usu. Kusjuures need teised kõnelevad samuti põrgust, kuigi nad ei mõtle selle all reaalselt eksisteerivat paika, vaid piinavat hingeseisundit, Jumalast lahusolekut, Jumala lõplikku karistust, mida armastav Jumal ei lase kesta siiski mitte igavesti, vaid mis lõpeb igavese surmaga. Teistmoodi arusaajale on raske enda uskumust vastuvõetavaks teha ning võivad tõusta ägedad vaidlused ja tülid, sest Piibel sellest asjast arusaamist ka just ülearu lihtsaks ei tee.

Raamatus „Uutmoodi kristlane“ sisaldub tsitaat, mis minu meelest võiks vaidluse lõpetada, ilma et kumbki pool end võitnuna või kaotanuna tunneks:

„Pole sinu asi, kes läheb ja kes ei lähe põrgusse. Sinu asi on olla hoiatatud ja joosta - mitte jalutada – vastupidises suunas! Sinu asi on armastada Jumalat kõigest oma südamest, hingest, vaimust ja jõust, armastada oma ligimest nagu iseennast, usaldada Jeesust Kristust ja elada nii, nagu elas Jeesus. Tuletagu põrgu kujund sulle meelde, et elu on tõsine asi, et meie elul ja usul on tõsised tagajärjed, et õiglus ja ebaõiglus tähendavad viimaks rohkem kui enamik teisi asju, mille pärast muretsetakse. Nii et lõpeta põrgust targutamine ja hakka elama taeva suunal!“ (Mclaren 2006: lk 175-176)

Aamen!

McLaren, B.D. „Uutmoodi kristlane“. (2006). Tallinn: Allika