Mõtteid haakristist

Kõndisin tänaval ja märkasin korraga enda ees kõnniteele joonistatud haakristi. „No miks ikka veel!?“ oli esimene mõte. Miks joonistatakse tänapäeval väikelinna kõnniteele haakrist?

Ma arvan teadvat, miks minu põlvkonna lapsed ja noored haakriste joonistasid, sest ma ise joonistasin ka. (Lisan igaks juhuks vahemärkusena juurde, et ma ei kasvanud kristlikus perekonnas). Esiteks me nägime seda kujundit televiisorist üsna sageli, sest filmid ja dokumentaalsaated kõnelesid peamiselt Suurest Isamaasõjast, milles fašistidel oli oluline osa. Erilist põnevust ja ka romantikat lisasid välismaa filmid, näiteks „Kaalul on rohkem kui elu.“ Teiseks oli see kujund lapse jaoks omamoodi põnev, sest teda ei ole niisama lihtne joonistada, natuke peab mõtlema. Eriti tore oli tõmmata neid konkse matemaatikavihikust välja tõmmatud ruudulisele paberilehele. Kolmandaks sai selle abil välja elada emapiimaga kaasa antud protestimeelsust nõukogude korra vastu. Neljandaks oli ta omamoodi põnev „välismaa värk“ nagu muud välismaa asjad, mida nõukogude koolilaps naljalt käega katsuda ei saanud ega tohtinud.

Ma ei mäleta, et haakristide joonistamisest kellelegi mingit pahandust oleks tulnud. Sellesse teemasse ei suhtutud sugugi nii emotsionaalselt kui praegusel ajal mõnel pool suhtutakse. Tol ajal tehti paanikat pigem USA sümboolika pärast. Eks me joonistasime viisnurki ka, sest neid oli samuti põnev joonistada. Ma ei teagi, kas need olid nõukogude või Ameerika viisnurgad, mida me joonistasime. Sirpi ja vasarat proovisime ka joonistada, aga seda ei olnud hea joonistada, ei tulnud ilus välja. Tundub, et haakrist ja viisnurk töötavad sümbolitena hästi, sest neid on hea joonistada. Ristiusu sümboliks olevat risti on ka hea joonistada.

Meie jaoks oli fašism midagi, mis minevikus oli ja nüüd enam ei ole. Ta oli paha, nii meile öeldi ja me uskusime seda. Kui sain nooreks täiskasvanuks, hakati asjadest teistmoodi rääkima ning öeldi, et kommunism on samuti paha, vaat et isegi veel suurem paha kui fašism. Selgus ka, et fašism ei olegi tegelikult päriselt kadunud. Eestis ripub kogu aeg üleval küsimus: miks fašism on rahvusvaheliselt hukka mõistetud, aga kommunism mitte? Eesti kannatas kommunismi pärast rohkem, kui fašismi pärast. Esineb muidugi igasuguseid mälestusi, kuid üldiselt näivad vanemad inimesed pidavat saksa okupatsiooni leebemaks kui nõukogude okupatsiooni. Saksa sõdurid olevat käitunud viisakamalt, mäletab minu ema, kes oli tol ajal 11-13-aastane. Selline suhtumine paistab välja ka Sofi Oksaneni raamatust „Puhastus“.

Mis siis toimub praegu ja miks joonistatakse kaasajal väikelinna kõnniteele haakrist? Võib-olla tõesti ainult sellepärast, et see on põnev kujund, mida on tore joonistada. Aga võib-olla on asi selles, et fašism ei ole saanud Eestis võimalust oma kurjust lõpuni näidata. Võib-olla seetõttu on tal siiani säilinud mingi romantiline aura. Et asjad oleksid meie maal võinud olla äkki paremini, kui Hitler oleks sõja võitnud? Me ei tea seda.

Me elame praegu kurjal maal (planeedil), kuid Jeesus on meie jaoks juba valmistanud maa, kus kurjust enam ei ole. Selle maa saame me kätte tulevikus. Jumal on andnud enda loodud olevustele, nii inimestele kui inglitele, võimaluse ja vabaduse oma peaga mõelda ja ise endale armastuse, austuse ja imetluse objekti valida. See vabadus ja võimalus säilivad ka uuel maal. Ometi tahab Looja olla kindel, et keegi ei hakka seal enam vana kurja maad kuidagi romantiliselt taga igatsema, kurjale osaks saanud karistuse õigluses kahtlema ning mõnuledes kurjuse sümboleid joonistama. Just seetõttu antaksegi kurjusele praegu vaba voli tegutseda. Nii inimesed kui inglid peavad nägema, milleks kõigeks kurjus võimeline on. See on minu jaoks ainus rahuldav vastus küsimusele, miks Jumal lubab juhtuda midagi sellist, nagu juhtus Norras. See on põhjus, miks Jumal lubab juhtuda halbadel asjadel meie kõigi elus. Ta ei naudi seda, aga see on ainus demokraatlik võimalus kurjuse taastekkimist tulevikus välistada. Jumal on demokraat, meeldib see meile või mitte.