Teeniv kogudus

Vahva teoga on hakkama saanud see 55-aastane töötu Urmas! Jah, see sama, kellest kõneles 27. aprilli „Pealtnägija“ viimane lõik. Ta valis ajalehe „Äripäev“ koostatud rikaste TOP-i nimekirja eesotsast välja 22 inimest. Neile inimestele saatis ta kirja, milles tutvustas ennast ja oma keerulist majanduslikku olukorda. Ta ei palunud neilt otseselt raha, kuid avaldas lootust saada nende juures tööd. Ta kirjutas ka vajadusest soetada endale 300 eurot maksev kummipaat, tänu millele oleks võimalik ennast kalapüügiga ära elatada.

Saatest selgub, et tema kirjadele vastas isiklikult vaid 5 inimest. Võimalik, et osade eest vastas sekretär. Vastused sisaldasid viisakat äraütlemist stiilis „hetkel ei ole võimalik“. Üks kirjasaaja nõustus oma eitavat vastust ka telekaamera ees kommenteerima. Siiski oli ka üks inimene, kes leidis abistamise olevat võimaliku. See oli Eesti mereagentuuri omanik Galina Ignatenko, vene keelt kõnelev kena daam, kelle ettevõte kandis Urmase pangaarvele 200 eurot. See on üsna halastaja samaarlase loo (Luuka 10, 30-37) moodi, eks ole? Urmas leidis omalt poolt raha juurde ning ostiski kummipaadi ära.

Tõeliselt vahva mees, ma ütlen! Seetõttu, et ta suutis niimoodi abi küsida ning nii vahvalt ja väärikalt esineda. Abi on vaja küsida. Mitte ainult selle pärast, et abi on vaja, vaid ka selle pärast, et anda abistajatele võimalus. Ümberringi on olemas inimesi, kes tahaksid aidata, aga ei oska, ei tea, ei julge ennast ise appi pakkuda. Noored inimesed võibolla ei oskagi ennast määratleda abistajana, sest keegi pole neilt kunagi neile arusaadaval ja vastuvõetaval moel abi palunud.

Ma tean, et rikkad saavad sageli abipalvekirju ja tavaliselt küsitakse raha. Kas keegi on aga pöördunud koguduste poole abi saamiseks? Kogudustelt reeglina ei ole mõtet raha küsida, sest nad elatuvad isegi peamiselt oma liikmete annetustest ning sageli tulevad vaevu oma majanduskulude katmisega toime. Küll aga võiksid kogudused osutada mingit muud abi, teenivat abi.

Ma ei tea, kas meie koguduse pastor on saanud kirju abipalvetega, aga ilmselt mitte, sest ta oleks nendest rääkinud. Pigem tean vastupidist. Nimelt oli meie kogudusel jõuluprojekt, mis nägi ette ühele perekonnale majandusliku abi osutamist. Pastor otsis abivajavat perekonda taga mööda sotsiaalameteid, aga ei leidnud. Kõik abivajajad ei jõua sotsiaalametkondadeni. Koguduse liikmed oleksid pidanud neid ise otsima oma lähiümbrusest. Aga siin tulebki mängu see potentsiaalse abistaja kartus – kas ma tohin määratleda abivajajana inimest, kes ise ei ole abi küsinud? Kas ma sellega äkki ei alanda teda? Ta on ju ise toime tulla tahtev inimene, ta ei leba abitult maas nagu teekäija halastaja samaarlase loos.

Kutsun abivajajaid üles „kapist välja tulema“ ning abi saamiseks koguduste poole pöörduma. Kogudused teavad väga hästi, et nad on kutsutud teenima. Igas koguduses tõuseb keegi aeg-ajalt üles ja ütleb, et „me peaksime midagi tegema meid ümbritseva kogukonna heaks!“ Teised innustuvad sellest ja mõned pakuvad välja ideid, mispeale kolmandad ütlevad, et „seda juba tehakse“ ja „seda me ei saa teha“ ning sinnapaika see asi jälle jääbki. Me ei oska aidata, kui abi ei paluta. Abivajajad, päästke kristlikud (?) kogudused „oma naba imetlemisest“ ja hoolitsemast „oma isikliku tagumiku taevassesaamise“ (McLaren 2006: lk 124) eest ning sundige nad ühiskonda teenima! See oleks tõeliselt väärt abi kogudustele! Ma ei taha kedagi solvata, aga ma olen märganud, et kogudused kalduvad vajama sedalaadi abi.

Tõenäoliselt ei saa ka kogudused kõigile abipalvetele positiivselt vastata. Galina Ignatenko kõneles „Pealtnägijas“, et tema ettevõttele tuleb sageli kirju abivajajatelt, kuid mitte igaühte ei peeta vajalikuks aidata. Selle saate kangelane valiti välja mõistmise tõttu, et 55-aastaselt on tõesti raske tööd leida. Ka kogudus mõtleb kindlasti enne järele, kui kellelegi appi tõttab ning abistab võibolla teisel moel kui esialgu oodati. Kogudustel on omad põhimõtted ja vaated elule. Palve ja Piibel aitavad otsustada.

Täitsa huvitav oleks näha, mis juhtuks, kui keegi saadaks oma abipalve 22-le kogudusele. Et viis kogudust vastab ning reaalset abi annab üks kogudus, kus on vene keelt kõnelev naispastor? :)

Allikad:

McLaren, B.D. (2006). „Uutmoodi kristlane“. Tallinn: Allika

Rozental, V. (2011). „Töötu mees küsis kirja teel abi 22 miljonärilt“. [28. aprill 2011] http://www.ap3.ee/article/2011/4/28/tootu-mees-kusis-kirja-teel-abi-22-miljonarilt

ETV saade "Pealtnägija" 27.04.2011http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=116413

Pääsemine

Olen viimasel ajal mõelnud, kas patust pääsemist, igavesse ellu pääsemist, võib ikka võrrelda mistahes maisest hädast pääsemisega. Jõudnud raamatu „Võit Kristuses“ kuuenda peatükini, tulin järeldusele, et siiski võib küll. Seal on nimelt pealkiri „Päästmine – lõpetatud tegu ja jätkuv protsess“. Paistab, et pääsemiseks tuleb ikka tegusid ka teha. Usutegusid nimelt. Selliseid tegusid, mis pääsemist kinnitavad. Nagu autor kirjutab: „… usuteod – need on teod, mis ilmuvad meie ellu Jumala armu vastuvõtmise tulemusena.“ (Liversidge 2010: lk 35) Kui inimesel on usku pääsemisse, siis teeb ta tegusid, mis viivad pääsemise poole ja ei tee neid tegusid, mis viivad vastassuunas.

Heaks maisest hädast pääsemise näiteks on torm ja laevahukk Pauluse teekonnal Rooma, mis on kirja pandud Piiblis Apostlite tegude raamatu 27. peatükis. Noppisin punkthaaval välja, milliseid tegusid selle pääsemise käigus tehakse. Osad teod on mõistlikud ja osad teod ebamõistlikud, aga pääsetakse ikka. Usku paistab olevat kogu sellest seltskonnast ainult Paulusel, ülejäänud lihtsalt kuulavad Pauluse sõna, sest ega muud ei jäägi üle. Või kas võib seda mõningast Pauluse sõnade kuulda võtmist ka usuks pidada? Igal juhul on see suurepärane näide sellest, kuidas inimesed hädas toimivad, olgu siis üksi või karjakaupa.

Teod, mida hukkuval laeval tehakse pärast seda, kui Paulus on pidanud julgustava kõne ja kinnitanud, et „ükski hing teie seast ei hukku.“ (salm 22):

1. Kui öösel avastatakse, et lähenetakse maale, siis heidetakse välja neli ankrut ning jäädakse ootama päevavalgust, et mitte pimedas karidele sõita.

2. Osad laevamehed püüavad päästepaadiga omapead laevalt põgeneda.

3. Pauluse sõnade peale takistavad pealik ja sõdurid laevameeste põgenemist.

4. Inimestel ei ole tahtmist süüa.

5. Neljateistkümnendal päeval (!) läheb inimestel Pauluse julgustavatest sõnadest meeleolu paremaks ning nad hakkavad sööma.

6. Vili heidetakse merre, et laeva kergendada.

7. Kui läheb valgeks ja nähakse maad, leitakse sobiva rannaga laht, kuhu laeva ajada.

8. Liigutakse laevaga ranna poole.

9. Kui laev jääb liivaseljakule kinni, võtavad sõdurid nõuks vangid ära tappa, et nood ei pääseks ujudes põgenema.

10. Pealik takistab sõduritel vangide tapmist.

11. Kes oskavad ujuda, peavad vette hüppama ja ujudes maale jõudma, ülejäänud järgnevad neile laudadel või laevarusudel.

Meiega on lugu nii, et meile on küll pääsemine garanteeritud, aga me oleme alles tormisel merel. Miks me võime aga öelda olevikus, et me oleme päästetud, tuleneb sellest, et Jumala jaoks minevikku ja tulevikku ei eksisteeri, Temal on ainult olevik ja seal me oleme päästetud.

Allikas:

Liversidge, B. (2010). „Võit Jeesuses“ AKEL

Laula õiget laulu

Vaatasin eile natuke Eesti otsib superstaari lavatagust saadet. Üks huviäratavamaid osi selles ongi minu jaoks lõpuosa, kus saab teada, milliseid laule staarihakatised järgmises otsesaates laulavad ning igaüks neist ennustab, kes ja miks järgmisel korral välja võiks langeda. Pakutavad põhjused on sageli humoorikad, sest no mis peent arvustust üks noor inimene siis ikka teise noore inimese kohta kaamera ees oskab esitada, pealegi ei näe nemad üksteist nii, nagu televaataja neid näeb.

Mina televaatajana nägin enda arvates seekord ära, kes ja miks välja võib langeda. Välja langemise ohtu satuvad need, kes laulavad vale laulu. Muud vahet ei ole, sest nad on ju kõik tugevad lauljad. Ega kehvi finaali ei valitud. Kehvad jäid välja ning suur hulk tugevaid lauljaid, kes tegelikult finaali pääsenutest oskuste ja ande poolest sugugi viletsamad ei ole, jäi samuti välja.

Hale on vaadata inimest, kes laulab vale laulu. Samas ei oska talle enamasti öelda ka, milline see õige laul peaks olema, sest selle peab ta ise avastama.

Kus selles jutus vaimulik mõte on? Aga vaat ei ütle! Selle peate ka ise avastama. :)