Kuninglik laulatus

Kui 29. aprillil laulatati prints William ja Kate Middleton, siis mina olin see inimene, kes kogu tseremoonia algusest lõpuni ETV pealt ära vaatas. Olen kuidagi vaikselt nakatunud mingisse briti-vaimustusse. Suuremad doosid sain muidugi kaks aastat tagasi Londonis käies ning televiisorist sarja „Südameasi“ vaadates, rääkimata kaugelt üle prahi BBC dokumentaalfilmidest ja komöödiaseriaalidest. Mulle oli huvitav kuulata kommentaatorite juttu ning jälgida seda, kuidas üks kuninglik tseremoonia üldse käib. Laulatusele eesti keelse tõlke peale lugemine oli minu meelest ülearune ja häiriv, oleks tahtnud osalejate endi häält ja intonatsiooni kuulata.

Minu meelest on hea, et briti kuninglik perekond olemas on ja et üldse veel mõned kuningriigid olemas on. Ma mõistan, et see on koormaks maksumaksjatele, aga võib-olla on asi seda väärt. Kuninglike tseremooniate jälgimine annab meie aja inimesele mingi nägemuse pühadusest. Enamik eestlasi ei käi üldse kirikus ning ka kirikud ei ole tänapäeval enam päris need. Meie ajal peetakse lugu lihtsatest kirikutest, kus inimene tunneb end koduselt. See pole sugugi halb, see on pisut teistmoodi pühadus, aga hea on näha mõnikord ka midagi tõeliselt suurt, kus kõik on väga täpselt paigas. Kuninglikul laulatusel osaleja peab tõepoolest panema selga täpselt etiketile vastavad riided, tulema kohale täpselt tema jaoks ette nähtud ajal, ootama kannatlikult tseremoonia algust ja pidama igal hetkel meeles, kus ta viibib. Oma isiklikud soovid tuleb selleks ajaks unustada. Oma isiklikud soovid tuleb unustada ka naisel, kes printsiga abiellub. Tema elu ei ole nüüdsest peale kunagi enam endine. Ta on selle osa ise valinud ja seda tuleb nüüd väärikalt täita.

Kuninglik laulatus annab pisut aimu sellest, mis võib toimuda taevases troonisaalis ning millest kõneleb tähendamissõna kuninglikust pulmapeost (Mt. 22,1-14) ja mida tähendab valge rüü, mis sümboliseerib päästet. Miks me oleme harjunud seda valget rüüd ette kujutama isikupäratu avara hõlstina? Kui taevas saavad kõik kunagi endale valged rüüd, siis võibolla ongi see igaühe jaoks spetsiaalselt disainitud pruutkleit või ülikond.

Kuningliku perekonna kallal saab muidugi viriseda, sest nemadki on ekslikud inimesed, kuid neist saab mõelda ka kui oma rahva teenritest. Lõppude lõpuks on nad ju tähelepanu keskpunktis olemise tõttu ilma jäänud suurest osast isiklikust vabadusest. Kuninganna Elisabeth II võiks aga oma väärikuse ja tarkuse tõttu olla eeskujuks igale juhile.