Paistab, et põrgu teema on midagi sellist, mille suhtes isegi ühe ja sama konfessiooni kristlased eriarvamusel saavad olla. Ühed usuvad põrgut kui paika, kus päästmata hinged igavesti piinlevad ja teised ei usu. Kusjuures need teised kõnelevad samuti põrgust, kuigi nad ei mõtle selle all reaalselt eksisteerivat paika, vaid piinavat hingeseisundit, Jumalast lahusolekut, Jumala lõplikku karistust, mida armastav Jumal ei lase kesta siiski mitte igavesti, vaid mis lõpeb igavese surmaga. Teistmoodi arusaajale on raske enda uskumust vastuvõetavaks teha ning võivad tõusta ägedad vaidlused ja tülid, sest Piibel sellest asjast arusaamist ka just ülearu lihtsaks ei tee.
Raamatus „Uutmoodi kristlane“ sisaldub tsitaat, mis minu meelest võiks vaidluse lõpetada, ilma et kumbki pool end võitnuna või kaotanuna tunneks:
„Pole sinu asi, kes läheb ja kes ei lähe põrgusse. Sinu asi on olla hoiatatud ja joosta - mitte jalutada – vastupidises suunas! Sinu asi on armastada Jumalat kõigest oma südamest, hingest, vaimust ja jõust, armastada oma ligimest nagu iseennast, usaldada Jeesust Kristust ja elada nii, nagu elas Jeesus. Tuletagu põrgu kujund sulle meelde, et elu on tõsine asi, et meie elul ja usul on tõsised tagajärjed, et õiglus ja ebaõiglus tähendavad viimaks rohkem kui enamik teisi asju, mille pärast muretsetakse. Nii et lõpeta põrgust targutamine ja hakka elama taeva suunal!“ (Mclaren 2006: lk 175-176)
Aamen!
McLaren, B.D. „Uutmoodi kristlane“. (2006). Tallinn: Allika
No comments:
Post a Comment