Ülestõusmine ja elu

Ka tänapäeval on surnute ülestõusmisesse uskujate hulgas neid, kes on ülearu mures selle üle, milline ihu ülestõusmisel saadakse. Nad pelgavad anda korraldust surnukeha tuhastamiseks või loovutada elundeid siirdamiseks, justkui ei oleks loovutatut või tuhastatut võimalik enam taastada. Ma olen nõus, et mõlemad ettevõtmised on keskmise inimese jaoks võõrastavad, kuid ülestõusmist nad küll kuidagi sega. Paulus kirjutab kirjas korintlastele: „Ja see, mida sa külvad – sa ei külva seda ihu, mis peab tõusma, vaid palja iva, olgu see siis nisu või mingi muu vili. Aga Jumal annab talle ihu, nõnda nagu ta on tahtnud, ning igale seemnele tema eriomase ihu.“ (1Kor 15, 37-38) „…maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles.“ (1. Kor. 15,44) Nii nagu pead kandva viljakõrre kasvatamiseks pole vaja toppida mulda tervet samasugust pead kandvat viljakõrt, nii ei pea ka maetav ihu olema „täiuslik“. Seda ta ju nagunii ei ole. See, mis üles äratatakse, on igal juhul hoopis midagi muud, kuigi inimene on välimuse järgi endiselt äratuntav („igale seemnele tema eriomase ihu“). Ärge muretsege, Jumalal on taevastes andmebaasides backup’id olemas.