Lugesin Johannese evangeeliumit ning avastasin, et Jeesus räägib kohati ikka täitsa imelikku juttu. Konkreetselt Joh. 8, 17-18: „Ja peale selle on ka teie Seadusesse kirjutatud, et kahe inimese tunnistus on õige. Mina ise olen tunnistajaks enese kohta ning minu kohta tunnistab Isa, kes minu on saatnud.“
See on juriidilises mõttes sama naljakas nagu Pipi Pikksuka jutt: „Mina olen laps, ja see siin on minu kodu, niisiis on see lastekodu.“ (Lindgren 1988: lk 29) Mida mina nüüd siis niisuguse Jeesusega peale peaksin hakkama?
Õnneks on minust targemad inimesed enne mind asjasse süvenenud. Tsitaat C.S. Lewis’ilt: „Inimene, kes on ainult inimene ja kes ütleb selliseid sõnu nagu Jeesus, ei saaks olla suur moraaliõpetaja. Ta oleks kas vaimuhaige – samal tasandil inimesega, kes väidab, et ta on kooreta keedetud muna – või oleks ta Kurat ise. Te peate tegema valiku. Kas see mees oli ja on Jumala Poeg, vaimuhaige või midagi veel hullemat. Te võite pista ta trellide taha kui hullu, te võite sülitada Tema peale ja tappa Ta kui deemoni, või te võite langeda Tema jalge ette ning nimetada Teda Issandaks Jumalaks. Ainult ärgem tulgem välja mingi üleoleva mõttetusega, nagu oleks Ta ainult inimene ja suur õpetaja. Seda võimalust pole Ta meile jätnud. Ta pole kavatsenudki seda teha.“ (Lewis 1992: lk 34-35)
Allikad:
Lewis, C.S. (1992) „Lihtsalt kristlus“. Logos
Lindgren, A. (1988) „Pipi Pikksukk“. Tallinn: Eesti Raamat
No comments:
Post a Comment